Eero Koplimets blog

Retsenseerin wiki grupitööd “Kaugtöö ja võrgusuhtlus“.

Grupitöö avalehel selgitatakse mida mõistetakse antud kirjatöös kaugtöö nime all ning milleks seda tänapäeva maailmas järjest rohkem vaja on. Järgneb lõik kuidas juhtida ja hallata töötajat või meeskonda, kes ei asu füüsiliselt samas ruumis ega ka ajatsoonis. Juba sissejuhatuse käigus jagavad eemalt töötamise kaheks eri liigiks: hajustöö (meeskonnad eri riikides) ning kaugtöö (iga üksik töötaja asub eraldi)

Wiki töö peamine sisu on jaotatud erinevateks alamlehtedeks, vaatlen iga osa eraldi:

Kaugtöö ülevaade – Alguses jagatakse kaugtöö tegemine eri tüüpideks (kodus töötamine, kohvikus, kliendi juures jne). Seejärel räägitakse üle millised on tüüpilised kasutegurid (transpordist sõltumise vähenemine, aja sääst jne). Mulle tuli üllatusena kasulikkuse viimane punkt: kodu-töö tasakaal paraneb. Arvaksin pigem vastupidist effekti – puudub ju füüsiline piir koduse ja töökoha keskkonna vahel.
Edasi räägitakse kaugtöö tehnilistest vahenditest, nagu interneti vajadus ning mis suhtlustarkvara kasutada. Ülevaate osa lõppeb ohtude kirjeldamisega, nagu üldine töökoormuse ja stressi suurenemine ning eraldatus. Peatükk tundus sissejuhatuse jätkuna ning võinuks viimasega ühe peatüki alla käia.

Ajalugu – Alustab kirjeldusega, kuidas vanasti kaugtööd tehti kirja teel. Seejärel kuidas infotehnoloogia areng on tõstnud kaugtöö võimalusi. Näitena toodi Eesti Vabariigi XTee projekt, mis võimaldab eri maakondades ametnikel koostööd teha. Ajalugu lõppeb teemast väljas lõiguga, et kuidas internetiühendust pakkuvad ettevõtted annavad muutmatu IP aadressi, mida saab kasutada kaugtöö andmete turvamiseks… Kuidas see kaugtöö ajalooga on seotud pole eraldi välja toodud.

Võrgusuhtlus – Räägib meetoditest ja meediumitest  mida kaugtööl suhtluseks kasutada. Sünkroonsed nagu MSN, skype, telefon või asünkroonsed nagu email, sms, post. Järgneb õpetus, mis meediumit millal valida. Näiteks kas teade on paljudele inimestele või pigem ühele ning kui kiire on teate kättesaamisega.

Inimeste kaughaldamine – põhjalik osa mis jaguneb alamosadeks. Algab sissejuhatusega, kuidas järjest enam muutub kaugtöö tavalise tööprotsessi osaks ja otsene kontrolli puudumine võib halvasti organiseerituna viia töö efektiivsust palju alla. Seejärel positiivsed küljed töötajale nagu võimalus töötada mitmele tööandjale korraga ja küllaltki vaba graafik. Seejärel halvad omadused töötaja seisukohast nagu õppimisvõimaluste vähenemine, sotsiaalne eraldatus ja karjäärivõimaluste puudumine. Järgmiseks eelised organisatsioonile – lihtsam värbamine, kulude vähenemine, produktiivsuse tõus (vaidleks vastu aga ju siis on). Lõpetuseks kuidas näeb välja protsess, et alustada kaugtööd ettevõttes ning millist ametikohta ja töötajat tohib üldse kaugtööle saata.

Müüdid ja reaalsused –  Lükkab ümber 10 müüti kaugtööst, näiteks, et saab magada lõunani ning tegelikult tööd suurt tegema ei peagi… Üllatavana tuli müüt, et kodus töötades on vahendite tehniline tase parem kui tööjuures. Ise arvasin, et pigem just vastupidi.

Näited – Kaks näidet reaalselt tehtud kaugtöö projektidest. Esimene räägib perearstide nõuandetelefoni 1220 töötamisest, teine kõnekeskuse loomine ettevõttele Kuusamos. Esimene on pigem tarkvaralahendus, mis võimaldab perearstidel ka kodust lairiba internetiühendusega nõustada liinile helistanud abivajajaid. Oleks tahtnud juurde kommentaari kuidas perearstid ise asjast arvavad. Teine on pigem sotsiaaltöö korras Soomes Kuusamo linnas tehtud projekt, et mitte kaotada ära kvalifitseeritud telefonioperaatorite tööd.

Artiklid – 4 artiklit erinevatelt eesti väljaannetelt ja ajaveebidest -kuidas kaugtöötajad eiravad turvanõudeid, kuidas selliselt töötamiseks on tarvis raudset distsipliini ning kaks üldist kaugtööd tutvustavat ja sellest saadud kogemusi jagavat artiklit.

Natuke rohkem ootasin autorite isiklike kogemusi, eriti kuna tean, et vähemalt üks autoritest tegi hiljuti seoses spordiõnnetusega paar kuud tööd kodust. Kõige sisukama peatükk “inimeste kaughaldamine” oleks võinud jagada mitme alamlehe peale ning kuidagi selgemini struktuuri välja tuua. Nimetatud peatükk oligi vast kõige huvitavam. Viimasena toodud artiklid oleks võinud pigem olemasolevate peatükkide sisse näidetena kaasata. Kokkuvõttes oli grupitööd siiski hea lugeda ning sain ettekujutuse kaugtöö probleemidest ja arengust.

Õppejõuna paneksin tööle hinde 4.

pimpelsang Uncategorized

“Vali kaks vaba tarkvara projekti ja võrdle neid ajaveebis arenduse vaatenurgast.”

RED5 – Adobe flash meedia serveri vaba tarkvara alternatiiv

Red5 on avatud lähtekoodiga serveri tarkvara, mis pakub alternatiivi Adobe Meedia serveri tarkvarale (alates 2002 aastast). Adobe serveri tarkvara on väga kallis ning kuni viimaste versioonideni oli isegi litsentsi ostes lubatud kasutajate arv piiratud (litsents 1 serverile ~4000$!!!). Adobe käitus klassikalise suurkorporatsioonina – aastaid hoiti saladuses Flash playeri ja meedia serveri suhtluse protokolli ning kasutati väga vähe levinud heliprotokolli. Ostetud serverit polnud praktiliselt võimalik teiste vahenditega siduda ning puudusid alternatiivid. Adobe ei näidanud mingit soovi olukorda parandada ja selline suhtumine tekitas foorumitest ja maililistides suurt pahameelt.

2005 aastal hakati arendama vaba varalist alternatiivset tarkvara nimega Red5. Uurin seda flashi programmeerija maailmas suure muutuse toonud projekti arendusmudelit ning ajalugu.

Projekti kodulehekülg asub osflash.org lehel: Red5. Projekti lähtekoodi hoitakse google koodibaasis. Vigade halduseks on kasutusel eraldi JIRA bugtracker: Red5 JIRA ning tiimi omavaheline suhtlus käib mailinglistide ning ülesannete jagamine Red5 Basecamp portaali kaudu.

Meeskonnas on hetkel 21 liiget (Teams Listing). Kui tahad meeskonnaga liituda pead täitma ära signupi vormi (Team Signup Form) ja saatma selle ühele tiimi nimekirjas olevale projektijuhile. Vorm ise uurib sinu oskusi erinevate tehnoloogiatega, millist valdkonda soovida arendama hakata ning palju sul selleks aega töö kõrvalt jääb. Tundub personaalne  ja kohe asja kallale suhtumine.

Red5 kasutab LGPL(OSI Approved) litsentsi.

Toode on otseseks konkurentsiks Adobe müügis tootega, mis on kaitstud tugeva litsentsi ja advokaatide armaadaga, siis on tihti süüdistatud Red5 projekti illegaalses arendustegevuses nagu pöördprojekteerimine (reverse engineering). Selle küsimuse vastuseks on red5 kodulehel eraldi lehekülg - Discovery through Observation, kus arutatakse mis meetoditega Adobe kinnise tootega samaväärne tarkvara loodi ning kas arendustegevuses oli midagi illegaalset või siiski mitte. Väljalõige antud leheküljest: “We simply look at unencrypted bytes captured over a public network. No software is ever decompiled. “

Natuke lisaks ka projekti ajaloost: kõik sai alguse flashi serveri kasutajate mailinglistist selle postitusega augustis 2005 aastal, kus kutsuti üles võtma osa alternatiivse serveri arenduse projektist. Vastuseid tuli palju ning paari nädalaga pandi kokku meeskond ning esimene avalik toode, mis tõesti baastingimusi täitis ilmus juba sama aasta septembris! Paar lõiku projekti ajaloost kirjeldusest, mis iseloomustavad hästi arendust: “Over a rather long msn group chat he took us through some bytes describing the basic structure of the RTMP packet headers.” … ”In fact I think it was about half an hour. It was a little bit of a shock to see it working. It really wasn’t that complicated after all.”

————————————————————————————————-

Adobe Flex SDK

Teiseks vaatan veidi teise nurga all avatud tarkvara arendust. Nimel on viimastel aastatel Adobe hakanud mõistma avatud tarkvara tähtsust ning mitmed enda tooted avanud kinniselt lähtekoodilt. Uurin ühe toote – Adobe Flex SDK arendust.

Kasutatakse vigade haldurit Jira, arendajate suhtlus käib läbi Adobe foorumi ja mailing listide.

Kasutusel on kaks litsentsi: Mozilla Public License, version 1.1 (MPL) (Flex SDK jt Adobe open source projektid)
Kinnine kood:  Adobe Flex SDK license (Flash Player, AIR platvorm)

Adobe ise pakub kodulehel arenduses kaasalöömiseks neli võimalust: foorumi arutelu, vigade teatamist ja uute omaduste nõudmist JIRA bugtrackeris, tarkvara dokumentatsiooni täiendamist ning viimaks veateatele paranduse koodi saatmist. Selgelt paistab välja, et peamise arenduse teevad ära ikkagi Adobe enda palgatud arendajad.

Juhul kui ma tahaksin arenduses kaasa lüüa ja enda koodi lisada peaksin:

1) Registreerima end vigade halduse süsteemis JIRA
2) Kirjutama alla ja saatma Adobe’sse lepingu
3) Genereerima endale svn parooli, et saada read-write õigus svn versioonikontrolli
4) Leidma või tegema JIRA vigade haldusesse bugi, millele lahendust hakkan tegema.
5) Kui Adobes on minu kohta kõik õiguslik töö tehtud ilmub JIRAsse nupp “submit patch”
6) Selles vormis täidan kõik väljad ja lisan enda patch (diff) koodi ja vajutan submit.
7) Seejärel Adobe hindab minu lahendust ja *võibolla* lisab koodibaasi…

Kõik see tundub üsna büroktraatlik ning väga piiratud õiguste jagamisena. Peale koodi panustamist ei saaks end küll Flex SDK arendajaks nimetada vaid pigem Adobe vigade parandajaks.

Adobe Open Source projektist on siiski abi – näiteks vaba tarkvara projekti FlexCover kasutab täiendatud Flex SDK kompilaatorit, mida ilma Adobe avatud lähtekoodita poleks olnud võimalik kirjutada.

Mainimist väärib ka, et Adobe stimuleerib hoolega enda open-source tegevust – “For every 3 bugs that we accept and commit, we’ll purchase an Adobe-related book from your Amazon wishlist. And the first two people who have 10 bugs committed, we’re going to pay for your MAX conference registration at any of the three locations. “

Eero Koplimets Uncategorized

Selle nädala blogi ülesanne oli lugeda läbi Kuidas saada häkkeriks (originaal autor Eric S. Raymond, tõlkinud Kaido Kikkas).

Alguses räägitakse keda lugeda häkkeriks ja lükatakse kohe ümber ajakirjanduse tekitatud ekslik arvamus, et häkker on ühiskonnale ohtlik ja pigem kahjulik element (ehk kräkker).

Seejärel filosoofiline tutvustus, et häkker on veidi müstiline inimene, kes toimib selgete väärtuste ja uskumuste järgi. Meenutab väga idamaist religiooni, näiteks see lause sobiks kloostri seinale: “Nii et kui sa tahad saada häkkeriks, korda järgnevaid asju seni, kuni sa neid uskuma hakkad.”

Järgnevalt toon välja lõiked viiesti häkkeri väärtusest:

1. “..peab tundma rõõmu intellekti proovilepanekust” – nõus, enese arendamiseks parim viis on end keeruka sihiga proovile panna
2. “uskuma, et teiste häkkerite mõtlemisele kuluv aeg on väärtuslik ” – mina võtaksin isegi häkkeri ära, iga inimese mõtlemise ja tähelepanu aeg on väärtuslik. “hea ei ole… kunstlikud tehnilised, seadusandlikud ja organisatsioonilised takistused ” – patendid takistavad sageli heade ideede levimist teise konteksti ning kokkuvõttes pidurdavad tarkvara arengut.
3. “igavus ja nüridus mitte üksnes ebameeldivad, vaid otseselt kurjast.” – taas kui hakkad tööjuures iga tunni tagant kella vaatama on asi halb ja loe uuesti 1 punkt endale ette.
4. “Igaüks, kes võib sind käsutada, võib segada sul lahendada mistahes põnevat probleemi, millega sa parajasti tegeled” – selle punkti idee on hea, aga päris nõus ei ole. Põnev probleem võiks siiski olla oluline ja teistele arusaadav. Et lahendus läheks kasutusele peaks üldjuhul ikka sinu ülemus (või need kellelt tuleb pikaajaline eesmärk, visioon) saama aru millega on tegemist ja kui oluline see on. Päris palju on ühe isiku pingutust (või toote üks väga eriline omadus), mis aga jääb isoleerituks ja märkamatuks suure toote sees, sest otsutajad ei saanud sellest lõplikult aru.
5. “Suhtumine ei asenda kompetentsi” – nõus, kompetents ükskõik mis alal on hindamist väärt.

Häkkeri põhioskused:
1. Õpi programmeerima
2. Hangi üks avatud lähtekoodiga Unixitest ja õpi seda kasutama
3. Õpi kasutama veebi ja kirjutama HTMLi
4. Kui sa ei oska piisaval määral inglise keelt, õpi see ära
- Üllatas vaid viimane, inglise keele kummardamine. Tänapäeval saab google translaatori abil jagu (enam vähem) jaapani või hiina keelsetest koodi kommentaaridest. Inglise keele puudumine on küll tüütu aga mitte absoluutselt vajalik.

Staatus häkkerikultuuris
1. Kirjuta avatud lähtekoodiga tarkvara
2. Aita tarkvara testida ja siluda
3. Avalda kasulikku teavet
4. Aita hooldada infrastruktuuri
5. Teeni häkkerikultuuri
- esmakordselt kuulsin mõistet kingikultuur, kus sinu staatus ja reputatsioon tuleneb asjade äraandmisest. Ülejäänud aimatavad.

Viimasest lõigust veel paar head lauset: ”Häkkerid ja nohikud, tänane “peavoolu” kultuur on tehnofriikide suhtes märksa sõbralikum.” – orkut.ee maania ning uue telefoniga uhkustamine on muutunud tavaliseks ja mitte küll kiidetud tegevuseks.

“Tõeliste häkkerite jaoks kipuvad piirid mängu, töö, teaduse ja kunsti vahel kaduma või segunema kõrgemal tasemel loovaks mängulisuseks” – väga nõus, kohtan seda ideed tihti konverentsidel ning usun tõesti, et parimad leiutised ei ole tekkinud ülemuse survest vaid ikka inimese enda sisemisest tõukest.

Eero Koplimets Uncategorized

“Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne)”

Juba pikemat aega olen puutunud kokku MIT litsentsiga tarkvaraga. Minu eelteadmised olid vaid, et tegemist on ajalooliselt MIT ülikooliga seotud litsentsiga, mis on lihtne ning lubab projekti peaaegu piiramatut kasutamist.

Otsing internetis näitas litsensi populaarsust. Tuntuimad kasutajad on JQuery, PuTTY, Ruby on Rails ja LUA programmeerimiskeel, X window system jt.

Litsentsi kasutati esimesena wikipedia andmetel 1985 aastal X9 window süsteemi versioon 9′ga. Samas teisest allikast lugesin, et litsentsi töötas välja MIT X Consortium, mis aga loodi alles 1989 aastal X window süsteemi jaoks. Õigem nimetus olekski X11 litsents (http://www.fsf.org/licensing/licenses X11), kuid tuntakse rohkem siiski MIT nime all. MIT nimetus aga sugugi ei tähenda, et Massachusetts’i tehnikaülikoolis kirjutatud tarkvara jjust selle litsensi alt avaldatakse.

Litsents lubab kasutada projekti piiramatult tingimusel, et litsentsi ei eemaldata originaalosalt. Kohustust tarkvara tuletisi sama litsentsiga avaldada ei ole.

Malli enda koodile lisamiseks saab siit: http://www.opensource.org/licenses/mit-license.php

Eero Koplimets Uncategorized

“Kirjeldage ajaveebis enda kogemusi mõne vaba tarkvaratoote kasutamisega.”

Apache – Puutun kokku tööalaselt umbes kord kvartalis. Minu suhtumine on kui robustsesse töölooma – ei puutu niikaua kui teeb mis tarvis. Seda põhjusel, et konfigureerimiseks pole pea mingit kasutajaliidest ning probleemide lahenduse otsin pigem googlest kui juhendi tekstifaili lugedes.

Wordpress – Kasutan blogi platvormina serveris. Installeerimine ja uuendamine käib üllatavalt lihtsalt ning blogi uusi postitusi lisada on väga mugav. Väärtust lisavad tuhanded kasutajate loodud laiendused – ükskõik mis tehnoloogiat või ideed kodulehele lisada soovid saad sobiva plugin-i paari klõpsuga endale tõmmata.

Firefox – de facto surfamise ja ka palga teenimise vahend. FF + Firebug plugin tõstis internetilehekülgede arendamise taset põhjalikult. Häbi tunnistada, aga nii 4 aasta eest olin paadunud Internet Exploreri kasutaja ent Firefox’i tab’ide innovatsioon tõmbas mind kiiresti antud vaba tarkvara pooldajaks.

Open office – väga negatiivne kogemus. Tarkvara mis on välja reklaamitud Microsofti kontoripaketi asendaja ning põhimõtteliselt avab tõesti MS Word ja Excel faile aga kvaliteedilt jääb ikka suurelt konkurendile alla. Juba käivitusaeg on minut ning kasutajaliidese ebamugavus ning elementide pikk reageerimise aeg hakkab ruttu häirima. Kasutan selle asemel google veebirakendust docs.google.com

VLC player – eelistan kasutada, sest on väga töökindel ning ei vaja lisa tarkvara video koodekite jms õuduse näol. Hea näide kuidas vaba tarkvara lahendab probleemi isegi kui kasutajaliides pole nii viimistletud kui Windows Media Playeril või Apple Quicktime mängijal.

FFMPEG – video ja audio konverter. Kasutan kui tarvis käsurealt automatiseerida video materjali interneti lisamist. Arvan, et on väga töökindel ning kvaliteetne.

VirtualDub – kasutajaliidesega video monteerija. Kahjuks OSX operatsioonisüsteemile saada ei ole

ImageMagick – käsurealt piltide pakkija. Taaskord teeb töö kiiresti ja hästi. Ei suru enda brändi peale ega nõua registreerimisel emaili, et reklaamkirju endast saata.

Eero Koplimets Uncategorized

“Tutvu mõne vabalt valitud virtuaalmaailmaga (Second Life sobib, aga soovi korral võib ka mõni muu olla) ja kirjelda ajaveebis oma kogemusi.”

Kolasin mööda internetiavarusi ja silma sattus IMVU virtuaalmaailmaga bänner oma noorte tegelaste ning meelate lubadustega. Meenus ühtlasi, et pidin ju justap virtuaalmaailma teemal selle nädala blogiposti kirjutama ning asusin viivitamata tegutsema.

Bänneril klõpsamine viis Imvu.com kodulehel uue kasutaja registreerimise juurde. Esimese asjana tuli valida endale tegelaskuju – avatar. Valik oli väga kesine – said olla teismeline boybändi liige kas siis blondide või tumeda juukseline. Virtuaalmaailma eesmärk sai selgeks juba enne konto avamist – kujutle end igavesti ilusaks, nooreks ja seksikaks. Seejärel pidi täitma tüüpilise vormi: kasutajanimi, parool, email, sünnikuupäev jne. Täitsin ära ja vajutasin kinnita. Minu suureks üllatuseks teatati, et selle emailiga on juba kasutaja olemas.

Algus võttis nõutuks, siis aga kasutasin parooli meeldetuletust ja tõesti olingi kunagi aastaid tagasi endale IMVU konto loonud. Siiani ei suuda meenutada ühtegi hetke antud virtuaalmaailmas, aga eks 2004 aastast, millal IMVU loodi, on palju vett merre voolanud.

Logisin siis uue parooliga sisse ja esimese asjana kuvatakse minu õige ees ja perekonnanimi, sünnikuupäev ning elukoht profiilina teistele kasutajatele nähtavalt. Juba aastaid täidan internetivorme fiktiivsete andmetega, millal ja miks küll sellesse virtuaalmaailma enda õiged andmed kirjutasin jääb müsteeriumiks.

Esimese asjana tahtsin kiirestu isiklikud andmed ära vahetada, kui oh üllatust – nime vahetuseks pead ostma 19.50$ maksva pro kasutaja litsensi! Nii palju mu privaatsus ka ei maksa… (aga palju siis?)

Asusin IMVU.com veebilehega tutvuma. Esimese 5 minutiga ei saanud konseptsioonist üldse aru. Võimalus oli enda blogi pidada, fotosid esitleda ja liikmetest sõprade nimekirja hallata. Kuhu see 3d maailm jäi mida nii tugevalt reklaamiti? Mingil põhjusel olin enda huvideks märkinud “Cancer” ja “Estonia”… Tekib küsimus kas olen ehk mingil hetkel kahestunud isiksus? Või kuutõbisena jalutan IMVU virtuaalmaailmas?

Viimaks leidsin allalaadimise lehe, kust sai sikutada 3d chat programmi. Viimane aga töötas ainult windows operatsioonisüsteemiga Apple Mac’i sõbrana klõpsasin Windowsi simulaatori Parallelsi tööle – mitte ei pääse Microsofti haardest.

Edasi läks juba kiiremini. Ostsin enda tegelaskujule riided, kodu ning lemmiklooma. Seejärel asusin virtuaalmaailmaga tutvuma. Järgnevad slaidid räägivad minu virtuaalsest elust.

Saage tuttavaks, see on minu lemmikloom Kräunts. Temaga pean mängima iga paari tunni tagant, et ta ikka ja alati rõõmus oleks.

See on mu kodu. Nagu näha pole viga. Kogu mängu alguses kaasa pandud 1500 virtuaalset raha kulus endale virtuaalsete ägedate riiete ostmiseks. Kuidas täpselt raha juurde saab veel ei tea… Üks võimalus on läbi Facebook sotsiaalvõrgustiku oma sõprade kontaktide IMVU’le müümisega aga see pole kohane.

Koju saad endale külalisi ehk teisi kasutajaid kutsida. Põnevam on aga avalikes jututubades osalemine. Jututoad ehk asukohad on kõikvõimalikud eluruumid, baarid, diskoteegid, koopad jne. Nimekiri on pikk, valisin esimese, mis nägi välja umbes selline:

See ruum aga polnud kõige parem. Korraga oli ekraanil liiga palju tegelasi, juttu ei jõudnud lugeda ning pealegi koormasid ruumi keerukad 3d mudeli mu arvuti üle. Juttu ajada polnud praktiliselt võimalik.

Teiseks valisin vähem asustatud “Love beach” nimelise juturuumi. See osutus palju huvitavamaks kohaks – said mööda tühja randa ringi kolada, surfata, ujuda, tantsida vaipadel ja vaatetornis ning muidugi ka niisama liival päevitada. Peale 15 minutist avastamist tekkis tõesti meeldiv ranna ja puhkuse tunne.

Seejärel proovisin teiste kasutajatega vestlusse asuda. Minu üllatuseks oli enamus liikmeid (või liikmete tegelasi) naissoost. Ilma pikemalt kaalumata (boybändi geelipoiss nagu olin) valisin meelituste ja flirdi taktika. Ja see tõi tähelepane lihtsamalt kui oleks arvanud. Toon näiteks järgmise dialoogi.

Kõik õnnestus liiga kergesti, vahepeal tõsiselt kahtlesin, kas ikka tegemist pole mitte arvuti juhitud programmeeritud tegelaste – botidega. Ilmselt siiski polnud, või vähemalt minu Turingi testi kõik tegelased kellega vestlesin läbisid hästi.

IMVU reklaamiks lisan veidi hiljem ekraanitõmmise… Tuleb tunnistada, et IMVU virtuaalmaailm täidab enda bänner-reklaamides esitatud lubadusi.

Eero Koplimets Uncategorized

“Oletagem, et ühel päeval heliseb telefon ja toru otsas on Wikipedia looja Jimbo Wales küsimusega: “Kuidas võiks Wikipediat veelgi paremaks teha?” Mida talle vastata? Mõtted tuleks jällegi ajaveebi kirjutada.”

Rohkem meediat – peale mõningate piltide teemakohaseid videosid, helisid ning 3d mudeleid objektidest või ehitistest. Saaksid näiteks püramiidis ringi kolada või lahingutseene eri vaatenurkadest jälgida. Näiteks selle kreeka templite artikli juures olla järgmine 3d mudel:

või video:

Wikipediale võiks lisada teisele kodulehele ühendamise võimalus – näiteks erialase lehele torumehed.ee saaksid lisada alamlehe “wiki”. Alamleht näeks välja nagu wiki lehekülg ikka ja kui külastaja lehe sisu täiendab muutuks päris wikipedia alamleht (näiteks http://et.wikipedia.org/wiki/torumehed/) ka. Sedasi saaks aktiivseid kirjutajaid juurde, sest torumehed vaevalt wikipedias.org lehte külastavad, eriala lehte aga küll.

Eero Koplimets Uncategorized

“Kirjelda ajaveebipostituses blogimise erinevaid motiive ning too konkreetseid näiteid veebist.”

Kuna olen pidanud erinevaid bloge juba mitu aastat pole vaja kaugele näiteid tooma minna.

Blogi kui tähelepanekute, arengu ja panuse logi
Alustasin blogimist 2003 aastal, et anda teada enda huvist ja arengust ühe konkreetse tehnoloogia raames. Blogi sai kanaliks kuhu tõlkisin ka olulisemaid selle ala uudiseid ning pikkisin sisse enda arvamust ja kogemusi. Esimene lehekülg nägi välja selline. Samal aadressil töötab päevik siiani, kuigi postitusi ilmub haruarva.

Blogi kui personaalne uudiste kanal sugulastele
2008 aasta sügisel sõitsin tüdrukuga elama/õppima Prahasse. Et vanemaid ning sõpru kursis hoida avasime blogi. Sealt said tuttavad infot, kuidas meil ikka läheb, millega tegeleme ning mis üldiselt arvame elust välismaal. Blogi muutus sugulaste seas küllaltki popiks ning isegi vanaema küsis kui hiljem täpsustusi blogi postituse kohta .

Blogi kui huviala/tiimi päevik
Suve alguses alustasin uue spordialaga – lohesurfiga. Sõber arendab selle spordiala lehekülge, kus suure osa moodustavad kasutajate loodud surfipäevikud. Surfipäevik on kindla teema ja sihtgrupiga blogi, kuhu on lisatud juurde teemaga seotud väljad – mitu tundi sõitsid ja mis tiimis oled. Selle järgi moodustatakse kokku tiimi blogi ning surfitundide järgi top10 tiimide järjestused.

Blogi kui ettevõtte koduleht
Viimasel ajal on mitmed ettevõtted hakanud enda kodulehte blogi kujul pidama. Näiteks: velvet

Eero Koplimets Uncategorized

Last week I gave a flash developers course in IT college. It has been over four years since the last time I stood in front of a class so it was exciting to be back . The subject was flash development and the whole course was made up of 8 presentations and 15+ hours of practical work.

I made all presentations and practice materials from scratch as so much has changed in flash world since the 2004. Preparing materials was a huge amount of work but it should pay off as I’m going to teach this course again in autumn and after that its just minor tweaking.

The whole course focused on single practical task – to create a full flash website for a fictional real estate agency “Magala”. Through this flash page students learned how to structure pages and navigation, how to make the content and navigation dynamic, animate with actionscript, encode and present video and how to communicate with php by sending image of user drawn sketch to email.

I think the course went well for the first time with new materials. On the first day there were problems with estonian keyboard and flash CS3 running in virtual machine. We couldn’t use curly braces in flash script editor panel and had to switch to external text editor of windows choice – notepad. The other thing I noticed was for students with design background and minimal knowledge of real programming languages (java, C#) writing actionscript to classes and therefore importing all display objects, events, net connectors etc was real problematic and hard to understand. So after one example actionscript class we wrote everything to frame and avoided error prone syntactic sugar as much as possible.

On a side note yesterday the insideRIA online magazine published an article of how teaching is a real win/win for personal and education growth… I do agree and sure recommend it.

You can check the final real estate homepage here:

Eero Koplimets education, flash, life

Eero Koplimets Uncategorized